Kollektsioon Meistritelt. KUU JA PUU
Soome ja Eesti 100. juubeliaastale pühendatud näitus „KUU JA PUU“: legendaarsed sisearhitektid Taevo Gans, Simo Heikkilä ja Mait Summatavet esitlevad oma uusimaid valgusteid ühises kollektsioonis.
Valgustite näitus “KUU ja PUU” sisustusmessil Interjöör 2018 Eesti Näituste messikeskuses, 20. – 22. aprillini.
Kollektsioon „Kuu ja puu“ on unikaalne kooslus Eesti ja Soome tipptaseme sisearhitektide Taevo Gansi, Simo Heikkilä ja Mait Summataveti uusimatest valgusti ideedest ja eksperimentidest. Kollektsioon on valminud autorite, Eesti Disainerite Liidu, Eesti Sisearhitektide Liidu ja Eesti Kultuurkapitali toel.
Näituseprojekti impulsiks on disainer Tõnis Vellama mullused kohtumised vanameistritega, millest sündis mõte kutsuda nad kokku ühise kollektsiooni loomiseks. Vellama, kes ka ise disainib valgusteid, nägi nende kolme Meistri loomingulist kirge oma valgustite uute versioonide loomisel, ning leidis, et mõned neist ideedest võiks lõpuni välja töötada ning esitada uuendatud mudelid ühe kollektsioonina: „Neid autoreid ühendab peen modernismiajastu vormitunnetus ja oma stiil. Ajastul, mil üha enam tooteid tehakse robotite poolt ja tehisvalgust tekitab elektroonika, tasub ikka imetleda ka vana head käsitööoskust, ehedat vormitunnetust ja otsida parimat ühisosa, kombineerides vana ja uut. Usun, et selles punktis on Meistritel meile midagi öelda.“
Taevo Gans ja Mait Summatavet tutvusid juba Tartu Kunstikoolis ja asusid sisearhitektuuri õppima ERKI-s (praegu Eesti Kunstiakadeemia). Juba õpingute ajal said nad vastutusrikkaid ja põnevaid kujundusprojekte legendaarse Bruno Tombergi õhutusel ning on kujundanud oma maailmavaate ja loomingulise käekirja selliste õpetajate käe all nagu Edgar Kuusik, Edgar Velbri, Leila Pärtelpoeg, Vello Asi, Väino Tamm.
Simo Heikkilä õppis Ateneumi Tarbekunsti Koolis sisearhitektuuri (praegu Aalto Ülikool) rahvusvaheliselt tuntud Antti Nurmesniemi ja Yrjö Kukkapuro käe all.
Huvitav on märkida, et kõigi kolme autori loomingulise karjääri kujunemises on mitmeid sarnasusi, näiteks:
AJASTU VAIM – nad õppisid ja astusid tööellu suurte muutuste ajal – Gans ja Summatavet 1966, Heikkilä 1967. BAUHAUS – läbisid Bauhausi vaimus üldkompositsiooni programmi (õpetasid Bruno Tomberg Eestis ja Kaj Franck Soomes) .
NÄITUSEKUJUNDUSED – mahukad ja vastutusrikkad kujundusülesanded väga kõrgel rahvusvahelisel tasandil
NOORED ANDEKAD TIPPTEGIJAD – eestvedajad, uuendajad, süvenejad, innustajad.
SÜVATEADMISED – väga head kultuurilised, esteetilised, insenertehnilised ja käsitöö oskused.
Kuidas sündis kollektsiooni nimi?
Päike on looduse suurim valgusallikas, ent Kuu on selle peegeldi. Niisamuti on valgustidisain sageli peegeldi kujundamine valgusallikale. Vellama: „Lisaks on näituse pealkiri “Kuu ja Puu” on ühtemoodi mõistetav nii soome kui eesti keeles. Meie keeled on sarnased, samuti ka maitsemeeled.“
Kuigi puit on valgustite loomisel vähem kasutust leidnud, on nii eesti kui ka soome disainerid alati olnud puidu kui materjali suured austajad. Kõik kolm Meistrit on osavad puutöös ning peavad selle käsitööoskuste traditsioone väärtuslikuks. Nii ongi esitlusele tulevas kollektsioonis just puidust detailid olulisel kohal.
„Peenelt timmitud proportsioonid, tundlik puidukäsitlus koos uute valgusallikatega on autoreid ühendavad märksõnad. Miski ühendab ja samas on nad ometi erinevad. Modernistid igaüks omamoodi,“ tutvustab Vellama kollektsiooni. „Ettepanek teha ühine näitus leidis entusiastliku vastuvõtu ja nii tuligi igalt autorilt varasemate tööde baasil täiesti uute valgustite kollektsioon.“
Ideed ja eksperimentaalsed prototüübid on sündinud Soome ja Eesti 100 juubeli ajal 2017-2018. Septembris toimuval Habitare messil liituvad kollektsiooniga veel mõned tuntud Soome disainerid.
Autorid ise kirjeldavad oma printsiipe järgmiselt:
Taevo Gans: Valgustite kavandamisel oli eesmärgiks kujundada valgustid maksimaalselt lihtsatena, rõhutades materjalide esteetilisi omadusi, teatud vaoshoitust. Oluliseks pean tehniliste sõlmede läbimõeldust. Vähem on rohkem. Kõik on võimalik, aga kõik pole vajalik.
Simo Heikkilä: Neid seinavalgusteid võib kutsuda ka valgus-objektideks, mille vorm on sündinud tehnilise mõtlemise ja kunstilise ambitsiooni tulemusena. Hästi disainitud esemel on pikk elukaar. Püüan luua ainult vajalikke asju. Mulle meeldivad selged ja lihtsad konstruktsioonid ning looduslike materjalide aus kasutamine. Püüan lisada huumorit oma esemetesse. Sõna “kunst” peab olema iga disaineri sõnavaras. A designer is not a wastemaker.
Mait Summatavet: Oma valgusteid luues üritan saavutada maksimaalset efektiivsust – edasi anda igat kvanti. Ma ei disaini lampi – üritan vormida valgust. Paremal juhul läbipaistmatust materjalist ja ikkagi – iga kvant on arvel! Valgusfüüsika on erakordselt huvitav nii intellektuaalselt kui praktiliselt ja endale seatud ülesannet on raske täita. MINU VALGUSTI peab olema ajatu – st. pikaajaline, efektiivne, vormiloogiliselt konstruktiivne, kunstiliselt lööv, harmooniline ja tugev.
Autoritest:
Sisearhitekt Taevo Gans (s. 25.01.1941 Pärnumaal) on üks tuntumaid Eesti sisearhitekte, kes on kujundanud avalikku ja isiklikku ruumi nii kohalikus kui ka rahvusvahelises plaanis. Ta on juhtinud perefirmat Stuudio Gadis AS (1989-2010) ning teinud valgustilahendusi, kujundatud mööblit ja sisearhitektuuriprojekte. Koos abikaasa Hellega on ta loonud modernistlikus võtmes sisekujunduslahendusi paljudele olulistele arhitektuuriobjektidele. Paljude auhindade ja tunnustuste hulgas on ta pälvinud 1978 Eesti NSV teenelise kunstniku, 1987 Eesti NSV rahvakunstniku, 2016 Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia ja 2018 Valgetäge IV klassi teenetemärgi. Ta on Eesti Sisearhitektide Liidu auliige.
Ta õppis Tartu Kunstikoolis (1956-1961) ja Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI, 1961-1966). Õppejõud, kes on oluliselt kujundanud tema erialast tegevust on olnud Ülo Sirp, Väino Tamm ja Bruno Tomberg. Ta on töötanud Kommunaalprojektis (1966–1969), EKE Projektis (1966–1974) ning 1974. aastast Kombinaat ARSis. Tema loodud on sisearhitektuursed lahendused Hotell VIRUs (Väino Tamme sisearhitektide grupis), sanatoorium TERVIS Pärnus (1969/2010 koos Helle Gansiga), Sojuz Apollo Kosmoselennu Keskus Moskva lähedal Tähelinnas (1973), ENSV Ministrite Nõukogu Puhkebaasid Valgerannas ja Narva Jõesuus (1978/1980), NSVL Kunstifondi peahoone ja muud objektid Moskvas (1980/1992), aga ka Eesti Panga Vahehoone sisearhitektuurne lahendus Tallinnas (1998), VIKING WINDOW peahoone ja salongid Stockholmis, Tallinnas, Tartus ja Pärnus.
1967-2002 on ta kujundanud arvukalt näitusi, sh ENSV Kunstinäitus Mosvas (peakujundaja Bruno Tomberg, assistendid Mait Summatavet ja Taevo Gans), RUUM ja VORM III, EXPO 1973 USAs (peakujundaja R. Kliks Moskvast, kaasautorid Mait Summatavet ja Taevo Gans), ENSV ekspositsioon TOKIOS 1983 koos Mait Summatavetiga, NSVL ja Eesti näitused 1973-2002 Baltikumis, Euroopa maades, Pakistanis, Indoneesias, Malaisias, Singapuris, Birmas, Venezuelas, jm. Ta on disaininud mööblit, sh WERMO büroomööbel (1997-2002, tootmises kuni 2006), köögimööbel R&P MÖÖBEL (1998-2001) ning erikujundusega mööblit enamikule interjööride terviklahendustele. Ta on kavandanud ka valgusteid 1965–2018.
*
Sisearhitekt, emeriitprofessor Simo Heikkilä (s. 02.05.1943 Helsingis) on rahvusvaheliselt tuntud Soome disainer ja sisekujundaja. Ta esindab põhjamaise lihtsa vormiga disaini traditsioone. Ta alustas tööd Marimekko kaupluste ja näituste kujundajana ning lõi oma stuudio 1971. Ta on olnud ka paljude kultuuriprojektide eestvedaja, sh Alvar Aalto disainiseminarid ja saami traditsioonilise pussi leukupuukko pärandi säilitamine ja levitamine. Paljude auhindade ja tunnustuste hulgas on ta pälvinud 1999 Bruno Mathsson-auhind, 2003 Pro Finlandia medali, 2006 Asko-Avonius-preemia sisustus- ja mööblikujunduse ala edendamise eest, 2011 Kaj Franck-disainiauhind. Ta on Aalto Ülikooli auliige.
Ta õppis Ateneumi Tarbekunsti Koolis sisearhitektuuri ning lõpetas selle 1967. Tema loodud sisearhitektuuri stuudio kujundas müügikeskkondi, kontoreid ja väikseid avalikke ruume. 1980-ndatel aastatel tegi tema stuudio peamiselt erinevate näituste kujundusprojekte ning peamiselt mööblidisaini. 1989 pälvis ta 15-aastase stipendiumi (Taiteen edistämiskeskus, The Central Arts Council of Finland), mis võimaldas talle praktiseerida kunstilist vabadust ja osaleda aktiivselt näitustel. Tema töid on eksponeeritud paljudel personaalnäitustel ja rahvusvahelistel näitustel üle maailma. 1970-ndatest alates on ta palju teinud mööblidisaini nii Soome kui välismaale. Ta on olnud Helsingi Kunsti- ja Disainiülikooli (TAIK, praegu Aalto Ülikool) puu stuudio juhataja (2000-2007) ja sisustusdisaini professor (2007-2011).
Tema näitusearhitektuurile on omane kerged ja õhulised konstruktsioonid ning valguse hoolikas kujundamine. Tema loodud mööbel ja väikeesemete disainile on tüüpiline nähtav eseme konstruktsioon ja materjalide puhtus. Koostöös parimate Soome käsitöölistega on ta kasutanud puud ja selle loodusliku materjali erinevaid võimalusi.
*
Sisearhitekt, Emeriitprofessor Mait Summatavet (s. 05.06.1938 Tallinnas) on üks tuntumaid Eesti sisearhitekte, disainer-valgustikujundaja, kes on loonud hulgaliselt märkimisväärseid kultuuriobjekte ja esindusruumide sisekujunduslahendusi, mööblit, näitusekujundusi ja eksponeerimisinventari. Kujundustöö kõrvalt on ta olnud pikka aega tegev ka õppejõuna, suunates aastakümneid Eesti disainipildi kujunemist Eesti Kunstiakadeemias. Ta oli ka esimene sisekujundaja Nõukogude Liidus, keda kutsuti personaalnäitusega Moskva Kunstnike Keskmajja 1986 sisearhitekti ja disainerina. Paljude auhindade ja tunnustuste hulgas on ta pälvinud 1978 Eesti NSV teenelise kunstniku, 1987 Eesti NSV rahvakunstniku, 2014 Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärgi, 2018 Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia. Ta on nii Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Sisearhitektide Liidu kui ka Eesti Disainerite Liidu auliige.
1956 alustas ta kunstiõpinguid Tartu Kunstikoolis puitehistöö alal ning lõpetas Riikliku Kunstiinstituudi ruumikujunduse eriala 1966. Õppejõud, kes on oluliselt kujundanud tema erialast tegevust on olnud Edgar Kuusik, Edgar Velbri, Leila Pärtelpoeg, Vello Asi, Väino Tamm, jt. Paralleelselt õpingutega, aga ka hiljem tegi ta koostööd almanahhile “Kunst ja Kodu”. Juba üliõpilasena tegid nad loomingulist koostööd Taevo Gansiga. 1966 kutsus Bruno Tomberg neid Moskvas Balti liiduvabariikide kunstidekaadil Maneežis toimuva Eesti maali- ja tarbekunsti väljapanekut kujundama. Sellele näitusele järgnesid paljud ühised näitusekujundused Eestis ja välismaal, sh Jaapanis ”Nõukogude Siber” (1972-1974), EXPO’74 Spokane USA-s (1972-1974), Kaubandus- ja tööstusmessil Tokyos (1982-1983), Eesti maali esindusnäitus Berliinis (2001), jpm.
Ta on olnud Eesti Riikliku Kunstifondi peakunstnik (1967-1972), Kunstifondi juhatuse esimees (1972-1990), Kunstiinstituudi õppejõud (1969-1987), prorektor (1987-1993), professor (1993-1998) ja Disaini Instituudi juhataja (1998-2000). Tema tööde hulka kuulub palju erinevaid sisearhitektuurseid lahendusi Eestis, sh Hotell “Viru” numbritoad ja restoran (1967-1972), Eesti Tarbekunstimuuseum (1977-1980), Adamson-Ericu muuseum (1979-1984), teater “Ugala” (1972-1981 ja 2016-2017 kui kultuurimälestiste riikliku muinsuskaitse objekt), Tallinna Magdaleena polikliinik (1979-1982), Vabariigi Presidendi ametikorter (1993), Eesti Panga erinevate ruumide sisearhitektuuri ja valguslahenduste väljatöötamine (1992-2015). Suuremate sisekujundusprojektide käigus on ta kavandanud näituste eksponeerimisinventari ja valgusteid, mis tihti on konkreetsetest ruumikujunduslahendustest iseseisvateks objektideks välja kasvanud. 1966-2018 on ta välja töötanud üle 70 erineva valgusti prototüübi.
Kuraator:
Tõnis Vellama
Mobiil: +372 5017648
e-mail: tonis@seos.ee
Taevo Gans
Kontakt: +372 5651009
e-mail: taevo@gadis.ee
Simo Heikkilä
Kontakt: www.periferiadesign.fi
Mait Summatavet
Kontakt: +372 55679491
e-mail: summadisain@gmail.com