Tagasi

Intervjuu Eesti Sisearhitektide Liidu juhi Priit Põldmega. Mis tehtud? Mis tulemas?

Sisearhitektide liit on suhteliselt noor organisatsioon, see loodi alles pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist, kui sisearhitektid eraldusid kunstnike liidu kujundajate sektsioonist. Eemalt vaadates jääb mulje, et sisearhitektide liit on seotud lähedalt kunstiakadeemiaga, sest teie füüsiline kodu on vanalinnas Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri kateedri juures.

See mulje on näiline, sisuliselt ei ole me kooliga seotud. Sisearhitektide liit ei ole vilistlasklubi, ehkki paljud seda võib-olla tahaksid näha. Spetsiifilist sisearhitektuuriharidust on siiski kunstiakadeemias antud juba 1930ndate lõpust, tunduvalt varem, kui seal hakati õpetama arhitekte. Tänavu 22. veebruaril on arhitekt Edgar-Johan Kuusiku, kes juhtis sisearhitektuuri osakonda aastatel 1946–1950, 125. sünniaastapäev. Sisearhitektid on alati väga pahased, kui neid nimetatakse sisekujundajateks. Kes on professionaalne sisearhitekt? Jah, ega arhitektile ei meeldi ka olla välisruumi kujundaja. Sõna sõnaks, aga kui räägitakse sisekujundusest, siis käib jutt mingite vahvate asjade maitsekalt kohalesättimisest: mööbel, kardinad, tapeedid jne, sisearhitekti töö olemus tuleneb aga sõnast „arhitekt”.

Sisearhitektuur on seotud projekteerimisega, ruumide detailse läbikavandamisega. Ruum peab seejuures saama funktsionaalne, turvaline, esteetiline jne. Sisearhitekt on arhitekt, kes mõtleb arhitektuuri üle seestpoolt väljapoole. Ta ei vali tuppa ainult viimistlusmaterjale või kangaid, see on vaid projekteerimise viimane, lõpuetapp, jäämäe väike veepealne osa. Ideaalis töötab sisearhitekt koos arhitekti ja inseneriga üsna algfaasist peale. Käisin hiljuti koos sisearhitekt Ville Lausmäega vastvalminud BMFi majas, mille on projekteerinud Salto arhitektid. Ville, kes tegi sellele sisearhitektuuri, näitas mõningaid ehituslikke detaile, mida pole ruumi pandud mitte niivõrd konstruktsioonist kuivõrd ruumi kujundusest lähtuvalt, selleks et moodustuks kindel struktuur, ruudustik, et oleks esteetiliselt ilus. Ka kõik nähtavad ventilatsioonitorud ja muud kommunikatsioonid on tal kujundatud koostöös teiste projekteerijatega. See on väga hea näide projekteerijate koostööst, sellest, milline võib olla tulemus, kui kaasata sisearhitekt algfaasis.

Kes kuuluvad sisearhitektide liitu, keda te võtate oma liikmeks?

Võtame vastu sisearhitektid, kes tunnistavad meie väärtusi ja põhikirjas kokku lepitud seisukohti, kõik professionaalsed sisearhitektid, sõltumata sellest, millise kooli nad on lõpetanud. Ajaloolistel põhjustel on kõige rohkem kunstiakadeemia lõpetanuid, sest varem ei olnud teistes koolides seda eriala. Nüüd on lisaks kunstiakadeemia sisearhitektuuri ja mööblidisaini osakonnale veel Mainori ettevõtluskõrgkool, Euroakadeemia, kunstiakadeemia avatud akadeemia, mõningasel määral tuleb sisearhitekte ka Tartu kunstikoolist. Milline on koolide tase? Kas võib öelda, et kõigist tulevad vajalike oskustega professionaalsed sisearhitektid? Nii päris ei saa öelda. Kindlasti saab teha koolide adekvaatse pingerea, aga minust ei ole korrektne seda siin teha. Ma olen teinud mitmete koolide lõpetajatega koostööd, mõni on olnud üsna nõrk partner, kel on teatud tehnilised oskused puudu. Stiili üle võib alati vaielda, maitse asi, aga kui ei suudeta anda vajalikku alusprojekti nõrkvoolu projekteerijale või teha trepisõlme, siis ei ole ju tegemist professionaaliga? Igast koolist tuleb kindlasti professionaalseid tegijaid, kvaliteet ei sõltu alati mitte ainult koolist vaid ka inimesest. Paljudes koolides õpib sisearhitekte rohkesti ning kvaliteedi ja kvantiteedi suhe ei ole paigas. Kui ühes koolis on sisseastumiseksamid ja teisele on oluline vaid õppemaks, siis satuvad õppima juba väga erinevad inimesed. Siin on põhimõtteline vahe, millest tuleneb ka vastav kvaliteet.

Varsti on aeg gümnaasiumi lõpetajatel elukutset valida. Mida on vaja, et näiteks EKAsse sisearhitektuuri õppima pääseda?

Kui inimene näeb, et ukse peal on silt „kunstiakadeemia” või „kunstiülikool” vms, siis see „kunsti” ei ole sinna niisama pandud, see tähendab ikka, et selles koolis on tegemist loominguga ja inimene peab ennast selleks ka ette valmistama. Pole päris nii, et võtan oma keskmise hinde ja astun sisse. Kohati hämmastab mind vastuvõtukomisjonis istudes inimeste kriitikameele puudumine. Paljudes koolides on kunstierialale minekuks ettevalmistuskursused. Pärnus on näiteks üks hea kunstikool, kust tuleb iga aasta mõni lõpetanu. Neil on alati kaasas korralik portfoolio, seal valmistatakse noori ette just kunstiakadeemiasse sisse astuma. Ettevalmistus sisseastumiseksamiteks ei ole raske ja kui joonistamiseksamil ka põrutakse – mõistlik on võtta aeg maha ja aastaga on võimalik korralikult joonistama õppida. Kui esimesel aastal ei saa sisse, siis ütleb sisseastumiskogemus ära, mis viga oli. Võimalus on kõigil olemas, aga on neid, kes tulevad kolm aastat järjest vastuvõtukomisjoni samade töödega, pole ennast vahepeal kuidagi sihipäraselt arendanud, ning siis kurdavad, et astusin kolm-neli aastat järjest, ikka sisse ei saanud. Sisearhitektidelt nagu ka arhitektidelt nõutakse matemaatika eksami sooritamist. Nüüd muidugi on matemaatika eksam kõigile lõpetajatele kohustuslik. Meie tööst on umbes 97 protsenti tuima tehnilist tööd ja vaid kolm protsenti loomingut. Selle kolme protsendi osas tahaksid kõik kaasa rääkida, selles osas on kõik targad, aga seda ülejäänud tööd ei taha keegi ära teha. Sisearhitekti erialal pead suutma asja välja mõelda ja ka tehniliselt ellu viia. Selleks peab aduma kuigivõrd kõiki tehnilisi nüansse: sisekliimat, kütet, akustikat jne. Lisaks peab loodud ruum olema valge ja hubane. Kui sisearhitekt teeb büroopinda, peab ta arvestama, kuidas päike liigub, kuidas arvutid paiknevad, lisaks miljon tehnilist nüanssi, mis kuskilt hiljem välja ei paista. Asi on kaugel sellest, et teeme toreda esteetilise ruumi täpilise seina ja punaste kardinatega. Aga see on paraku levinud kujutelm sisearhitekti tööst. Üldlevinud pinnapealne arusaam on, et sisearhitekt käib poodides ja valib materjale. Siin tekib vastuolu: oled suure töö ära teinud, saanud ruumid toimima, köögi funktsionaalseks jne, aga tellijale on kõige olulisem – mis värvi tuleb sein?! Kui kogu süsteemi on hästi üles ehitanud, siis ei ole väga vahet, mis värv sinna seinale pannakse – täna üks, homme teine. Olgu see lilla või punane – see on teisejärguline, aga tellijale tihti nii oluline. Ja nii ta imestab: kuidas sa selle tähtsa asja nii ruttu ära otsustad? Sisearhitekti töös on suur osa ka valgustusel, eriti meie kliimas. Valgustuse valimine on üsna vastutusrikas protsess, sellega ei saa sugugi kõik hästi hakkama. Peale valgustite tehniliste näitajate on siin oluline veel tellija rahakott. Ruumi ühtlase nõuetekohase valgustatuse saab väga erineva hinnaga. Sisearhitekti ebaprofessionaalne otsus võib tellijale väga kalliks maksma minna. Valgusallikad erinevad hinna, voolutarbimise, eluea ja hooldusnõuete poolest. Lisaks peab arvestama, palju need ruumi soojendavad. Mõnikord tuleb tõsta jahutusvõimsust, et tagada õige sisekliima. Siin ei saa rääkida mingitest trendidest. See on nagu liblika tiivalehvitus, mis kutsub kuskil kaugel esile lumelaviini.

Kas liitu kuulumine garanteerib selle, et liidu liige on piisavalt professionaalne sisearhitekt?

See peaks olema nii, aga kahjuks ei saa kõikide liikmete eest küll pead anda, Meil on ligi 180 liiget.

Millised on liidu tegevusvaldkonnad?

Liidu eesmärk on kõige laiemalt kvaliteetse esteetiliselt tervikliku ja ohutu sisekeskkonna tagamine, sisearhitektuuri väärtustamine ning sisearhitektuuri kui professiooni laiem tutvustamine. Tegeleme ka seadusandlusega ja sisearhitektide koolitusküsimustega (õppekavad jms). Päevakorral on autorõigusega seotud probleemid. Minu lauale sattus hiljuti hulk piiritaguseid arhitektuuriväljaandeid, kust leiab pilte ka Eesti arhitektuurist: majadest on üks välispilt ja umbes kuus sisepilti. Seejuures on märgitud vaid arhitekti ja fotograafi nimi, sisearhitek tist kui piltidel näha interjööride autorist ei sõnagi. Võime siinkohal kiruda kirjastajat, aga pigem peaksid sellest rääkima kolleegid omavahel. Nüüd on õnneks loodud valdkonna ümarlaud, kus nendest teemadest saab rääkida ja hea tava edaspidiseks omavahel kokku leppida. Arhitektuurivaldkondade omavaheline läbikäimine on märgatavalt paranenud, selle üle on väga hea meel. Vastloodud arhitektuurikoda toimib, ehkki ega kellelgi palju aega just pole selle jaoks. Aga info liigub ja mul on eriti hea meel, et meie koosolemistel osaleb ka kogu arhitektuurivaldkonna sideohvitser kultuuriministeeriumis – Yoko Alender, kes on väga konstruktiivne, kompetentene, vitaalne, sõbralik ja elurõõmus inimene. Üks mõte veel siinkohal. Kirjanikud, raamatukujundajad ja tõlkijad saavad raamatu laenutustasu. Võibolla võiks ka näiteks iga Estonia külastuse pealt maksta arhitektidele ja sisearhitektidele, kes sellega tegelnud, mingi summa? See kõlab absurdsena, aga sisuliselt on see ju sama. Sisearhitektuur on ilmselgelt n-ö haihtuv kunst, kaduv looming. Keskmise interjööri eluiga on tänasel päeval vaid kolm kuni viis aastat ja üks väga oluline liidu eesmärk on meie rahvusliku interjööripärandi talletamine ja jäädvustamine. Olen selle teemaga juba 14 aastat seotud, alates 1999 aastast. Praeguseks on dokumenteeritud parimad interjöörid aastatest 1977–2011. Ilmunud on raamatusari „Sisearhitektuuri aastapreemiad 1977-2000”, alates 2004. aastast ilmub iga-aastane väljaanne „Ruumipilt”, mis sisaldab ühe aasta 20–25 paremat interjööri. Hiljuti valmis kogumik ka vahepeal puudu olnud aastate kohta: sisearhitektuuri aastapreemiad 2001., 2002., 2003. aastal. Aastaraamatu „Ruumipilt” valmimine on alati ajastatud sisearhitektide aastapreemiate jaotamise ajale maikuus. Varem oli meil ainult kaks preemiat, interjööri ja ruumi preemia, aga mingi hetk sai selgeks, et väga raske on võrrelda näiteks haiglat ja kohvikut. Otsustasime teha selle ürituse laiapinnalisemaks. Nüüd anname välja mitme kategooria preemiad, igal aastal kuni viis tükki: ajalooline interjöör, ühiskondlik jne. Žüriil on tööde lahterdamisel kategooriatesse vabad käed. Viimastel aastatel oleme andnud välja ka tudengipreemia parimale magistrandile. Preemiad on rahalised. Alguses andsime neid välja sponsorite abil, viimased kaks aastat on kulka meid toetanud. See tagab preemiate sõltumatuse ja on kindlasti õigem. Preemiate jaotamise ja aastaraamatu väljaandmisega kaasneb ka preemia nominentide näitus, neid on igal aastal 20–25. Oluline osa sõjajärgsest Eesti interjööri ajaloost on talletatud aga almanahhi Kunst ja Kodu. Ajakirjas avaldasid artikleid ning publitseerisid tööjooniste(!) näol oma loomingut kõik tolleagsed tipud: Edgar Velbri, Leila Pärtelpoeg, Helle ja Taevo Gans, Bruno Tomberg, Vello Asi, Väino Tamm ja Mait Summatavet. Lisaks on seal suurepärane ülevaade Eesti ruumikultuurist, sh näitused „Ruum ja vorm” jms palju üllatavat ja laiemale ringile huvipakkuvat, sh ka artiklid päevakajalistel arhitektuuri-, kunsti- ja kujundusteemadel. Praegu on käsil selle märgilise ja sisulise tähtsusega ajakirja digiteerimine (ajakiri ilmus 1958. aastast kuni 1990. aastani kokku 59 numbrit, ca 2600 lk + ca 200 suuremõõdulist joonist).

Kas ESL on ka mõne rahvusvahelise liidu liige?

ESL oli rahvusvahelise sisearhitektide liidu IFI (The International Federation of Interior Architects) liige, nüüd oleme Euroopa sisearhitektide liitude liidu ECIA (European Council of Interior Architects) liikmed. Eelmise aasta lõpus allkirjastasime Brüsselis liitumisavalduse. Milline on otsene k asu, seda on siinkohal lühidalt keeruline kirjeldada, aga eks ikka peab olema esindatud rahvusvahelistes erialastruktuurides ning võrgustikes, et saada infot mujal toimuva kohta. See on oluline. Hiljuti laekus minu meilipostkasti ühelt materjalimüüjalt huvitav pakkumine, mis on suunatud just sisearhitektile: kasuta meie toodangut ja saad selle eest ka vastava tasu. Ma tean, et see ei ole sugugi ainukordne juhus, selliseid pakkumisi tuleb sisearhitektidele pidevalt.

Kuidas liit vaatab sellisele kliendi petmisele?

Jah, see on nn arhitektiprotsent, mida pakutakse. Sellesse suhtume üheselt: kui vaatad ESLi eetikanorme, siis on seal väga konkreetselt kirjas, et sisearhitekt ei võta sellist pakkumist vastu. Ja üks endast lugupidav projekteerija seda ka ei tee. Eks meile liitu muidugi tilgub ka infot, kes selliseid pakkumisi vastu võtavad ja kes on suisa küsinud materjalimüüjatelt vahendustasu. Sellest kirjutas hiljuti ka sisearhitekt Hannes Praks oma blogis. Sellega on nagu igal teisel alal: selline käitumine rikub turgu ja pärsib usaldust professionaali vastu. Pöördusime sel teemal ka õigusorganitesse, kust aga vastati, et see on eraõiguslik asi, tehke, mis tahate. Sellise tegevusega viib arhitekt alla kogu valdkonna maine.

Kas ESL võitleb kuidagi selle vastu?

See on seotud ka meie turu solkimisega. Kui mulle tundub sisearhitekti töö hind olevat näiteks 10 000 ühikut ja teine teeb selle töö ära 2000 ühiku eest, siis on selge, et ta arvestab oma töötasu hulka ka selle protsendi, mille ta saab kindlaid materjale kasutades: 1000 ühe, 1000 teise materjali vahenduse pealt ja lõpuks teenib ta selle tööga oma 12 000 ühikut tasu. Ning klient on petta saanud: ta ei tea, miks talle just need materjalid määrati, need ei pruugi olla kõige õigemad ja paremad antud juhul. Sisearhitekt peab oma töös olema sõltumatu ja seisma alati kliendi huvide eest.

Kuidas sellega võidelda?

Kuidas seda väärtegu tõestada? Liit pole ju uurimisorgan. Me võime teada, kes on see kolleeg, kes küsib ja võtab lisahüve, aga ega tegu ei tehta Raekoja platsil kaamerate all. See on iga projekteerija eetika küsimus.

Kas sisearhitekte häirib, kui nad näevad, et arhitekt teeb ise oma projekteeritud majale ka siselahenduse?

Miks peaks? Kui arhitekt on selles vallas piisavalt pädev, siis minu meelest pole üldse mingit probleemi. Kas hakkame Aaltot hukka mõistma selle eest, et ta tegi peale arhitektuuri ka mööbli ja väikevormid kuni ukselingini välja? Mul on näiteks hobi teha oma interjööri ka kogu vajalik infograafika. Muidugi on tore, kui on terve tiim, aga üldjuhul – kui ma seda ei tee, siis läheb klient ja kleebib näiteks suvalised alumiiniumsildid uste peale. See on minu suhtumine, paljud on kindlasti kurjad, nii nagu sisearhitekte koolitavate koolide puhulgi – veavad paksu punase joone vahele: meie ja nemad. Arhitektide, sisearhitektide ja disainerite koolitus on väga erinev. Seal on puutepunkte, aga väga harva näen ma tegelikult arhitekte, kes viitsivad põhjalikult süveneda sisearhitektuuri detailidesse. Loomulikult on ka suurepäraseid erandeid.

Kuidas on lood sisearhitektide kutsega – kas on olemas oma kutsestandard?

Meil on kutsestandard olemas, eelmine aasta kulus paljuski selle uue redaktsiooni väljatöötamisele. Oleme sellega sama kaugel kui arhitektid, uus süsteem on loodud. Seda annab välja sisearhitektide liidu all töötav komisjon, kes peaks terad sõkaldest eraldama. See ei tähenda aga kaugeltki seda, et liidu liige saab kutsekvalifikatsiooni automaatselt. Kutsekvalifikatsioon on arhitektidel ja sisearhitektidel seitsmeastmeline. Kutsekvalifikatsioon peab tagama selle, et ka mujale Euroopasse tööle minnes on üheselt selge, milline tase on vastaval spetsialistil, kutsekvalifikatsioon on üle Euroopa ühtlustatud. Mis sulle sisearhitektide juhina täna kõige rohkem muret teeb?

Nagu ka arhitektuurikeskuse juht Ülar Mark oma intervjuus Sirbi veergudel ütles: kõige rohkem saad nö kottida ikka omade käest. Kõige hullem on see, kui oled igati korraliku masinavärgi ränga tööga üles ehitanud ja siis tuleb mingi seltskond remontima töötavat masinat. Nagu Eestis ikka kombeks: see, kes ise midagi ei tee, ei taha lasta seda ka teistel teha, tal on ikka vaja kaikaid kodaratesse loopida. Ja eks üks nägu tüütab ka lihtsalt ära, olgu see siis peaminister või muu juht. See on üleüldine hetkesündroom. Ühesõnaga – ootame liidus verevahetust. Laiemas plaanis teeb aga mulle muret suhtumine sisearhitektuuri. Nagu oli alguses juttu: sellest ametist ei saada õieti aru, nii on mõistmatust ka seadusandluse tasemel. Ei mõisteta, et see valdkond on seotud ehitatud keskkonna turvalisuse, tervislikkuse ja muude oluliste tehniliste probleemidega, ikka peetakse meid kujundajateks, kelle teema on vaid värvid ja kangad. Sisearhitektuurist peab rääkima kui süsteemsest projekteerimisest, see pole lillede vaasisättimine, mille olulisust ma kuidagi ka kindlasti ei soovi vähendada. Professionaalne sisearhitektuuri projekteerimine peab olema reglementeeritud ja kontrollitud, asi on ju inimeste ohutuses ja tervishoiu küsimustes: piirded peavad olema õige kõrgusega, materjalid ohutud, sobivad jne. Sama teemaga on seotud sisearhitektide vastutuse ja õiguste küsimus. Oletame, et külakeskuses on vana mõisa ait ja sellele on vaja teha rekonstruktsioon. Selle käigus maja arhitektuuri ei muudeta, korraldatakse ümber vaid sisestruktuur: kuhugi tehakse ava, lisatrepp jne. Selle töö teevad reaalselt ära sisearhitekt, konstruktor ja insenerid, aga seadusloome kohaselt peab sisearhitekt leidma endale nn keha, kes saab kinnitada projekti, ühesõnaga – ostma sisse arhitektiteenuse, kuigi arhitektil siin tööd ei ole. Professionaalne sisearhitekt võib vajadusel panna paika ka mõne katuseakna. Ma usun, et hea haridusega sisearhitekt suudab vabalt valmis teha ka korraliku eramu, ta ei vaja selleks n-ö katust.

Kas sisearhitektidel on tööd ka välismaal? Kas püütakse arendada eksporti?

Tehakse küll tööd ka mujale, Soome, Venemaale jne. Enamasti on need tellimused seotud meie Eesti ettevõtjatega, ka on kujundatud ettevõtete kette.

Kas interjöör on internatsionaalne teema?

On loomulikult, aga ta on paljuski ka kohakontekstiga seotud asi. Seljanärv ja tunnetus peab olema õige koha peal: tuleb tunnetada ühiskonda, et ei tee maja vale koha peale või ust vales suunas.

Kas sisearhitektidel on probleeme ka autoriõigustega, kas ideid varastatakse tihti?

Eks meil on see väiksuse küsimus: mõtled mingi vinge toote või objekti vms välja, võtad sellele patendi, aga meie turumahu juures pole see mõttekas. Probleem on siin pigem selles, et tugevama õigusega surutakse peale lepingu- ja konkursitingimusi, millega sunnitakse autorid oma õigustest loobuma, nii et edaspidi saaks keegi teine juba alustatud tööd järgmises hankeetapis odavamalt edasi teha. See on suur ja lai teema, mis on samuti valdkonnas arutusel.

SIRP/Margit Mutso
15.02.2013