25D-arhitektuur- aegruum pluss kohanemine
Austraalia arhitektuuribüroo Multiplicity ühendab
kahe talendi – sisearhitekt Sioux Clarki ja
arhitekt Tim O’Sullivani loomingut. Koos on
nad võitnud hulgaliselt auhindu, nende seas
2005. aastal IDEA ja RAIA preemia avalike hoonete
ja elamute ümber- ning juurdeehituse
kategoorias, samuti võitsid nad 2000. aastal
Victoria muuseumi „Tulevikumaja” võistlusel
peapreemia koostöös AlsoCAN arhitektidega.
Nende loomingu märksõnad on olemasolevate
hoonete uuskasutus, kasutajakesksus ning erinevate
oskuste kaasamine.
Vestlesin Multiplicity büroo arhitektide
Sioux Carki ja Tim O’Sullivaniga juuni algul
pärast kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna
külalislektorite sarja raames toimunud
loengut ühes õdusas ja päikselises vanalinna
siseõues.
Aja element on teie loomingus üsna mõjukas,
mainisite oma loengus, et „arhitektuur
võtab aega”.
Sioux Clark: Hindame väga seda, kui meil on
aega arhitektuurse lahenduse üle mõelda,
isegi kui projekt tuleb väga kiiresti valmis joonistada.
Mõtlemiseks võetud aeg on meie jaoks
väga väärtuslik.
Tim O’Sullivan: Töötame nii, et kui saame lähteülesande
kätte, siis joonistame üksteise järel
üles mitmeid skemaatilisi lahendusi. Seejärel
käime nad kõik mitu korda läbi, analüüsime ja
mõtleme, millisega edasi töötada. Vahel tekib
varieeruvatest lahendustest justkui sulam, kuid
siis algab põhitöö ehk kõikide detailide täpsustamine
ja lihvimine, kuni kõik töötab perfektselt.
See vajab aega.
S. C.: Meie looming on siiani üsna tellijapõhine,
enamjaolt keskendunud elamutele, kus tuleb
leida lahendusi väga personaalsetele probleemidele.
Äriprojektide puhul ei lähtu tellija
ilmtingimata sedavõrd isiklikest soovidest.
Esile tulevad teistsugused mured, olgu nad siis
kütte, jahutuse vm tehnoloogiaga seotud. Nii
ehk naa, me võtame alati vajaliku aja, et leida
vastus lähteülesandes püstitatud küsimusele.
Elamute puhul muutub tööprotsess seetõttu
sageli pigem tellija- ehk kasutajakeskseks,
meie, arhitektid, pole enam selle protsessi
keskmes.
Näiteks vanasse Glenlyoni kirikusse ehitatud
elamu ehitamisel (mis ausalt öeldes oli
üks väga pikaleveninud ja vaevaline protsess)
rääkisime kõigi, nii kiriku kui ehitusega seotud
inimestega. Me püüame alati pöörata võimalikult
palju tähelepanu just ehitajatele, nendega
vestelda, kuni nad mõistavad, mida soovime
saavutada. Küsime, mida nad detailidest arvavad
ja kas neil on lahenduste osas soovitusi.
Seega te mitte ainult ei võta küllaldaselt
aega jooniste jaoks, vaid osalete ka ehitusprotsessis
sajaprotsendiliselt?
T. O’S.: Ehitusplatsil veedetav aeg on sageli projekteerimise
etapis stuudios veedetud ajaga
võrreldes kordades pikem. Eriti siis, kui ilmnevad
probleemid, näiteks ei saada kätte mõnd
meie poolt ette nähtud ehitusmaterjali või on
tegu ebastandardsete lahendustega, mis muudab
ehitaja murelikuks jne.
Kui oluline see on, et arhitekt on kohal tellija
jaoks siinsamas, füüsiliselt ehitusplatsil?
Kuidas on lood objektidega, mis asuvad
kaugemal ja mille juures pole võimalik
pidevalt kohal viibida?
T. O’S.: Meil on hetkel pooleli üks projekt, mis on
nelja autosõidu tunni kaugusel, ja teine Perthis,
mis on nelja lennutunni kaugusel meie stuudiost.
Sellistel juhtudel määrame konkreetse
päeva nädalas, mille veedame objektil. Teeme
seda seni, kuni tunneme, et oleme saavutanud
suhtluses tellija ja ehitajaga teatud taseme,
arusaamise, misjärel võime tagasi tõmbuda
ja lahendada edasisi küsimusi telefoni vms
vahendusel. Aga jah, selline pidev kohalolek on
vahel päris ränk. Näiteks seesama kiriku projekt
peaaegu hävitas meie büroo – meeletult palju
aega kulus kohapeal käimisele.
S. C.: Väikeste eelarvete puhul on ju ka see
häda, et ehitajaks palgatakse vähempakkuja,
kes muudkui lubab, kuid kel tegelikult pole
aimugi, kuidas antud eelarve piires mõni keerukam
lahendus teostada. Siis oleme praktiliselt
lapsehoidja rollis. Kui on õnne töötada
koos tõeliselt heade ehitajatega, siis nad saavad
harilikult üsna kiirelt aru, mida soovime
ja millisena lahendust näeme. Sel juhul pole
muretsemiseks nii väga põhjust. Heal ehitajal
on suurepärane ruumitaju ja soov kõik detailid
täiuslikult teostada.
T. O’S.: Kui nii tellija kui ehitaja on tasemel, siis
pole vaja palju ehitusel käia ja objekti valvata.
Probleemid tekivad juhul, kui tellija ei tea,
mida ta tahab – me nimetame neid „närvilisteks
tellijateks”. Ja siis, kui ehitaja on justkui
valel ehitusplatsil, st on harjunud teiste hoonetüpoloogiate,
oluliselt suuremate või väiksemamahuliste
objektidega, mistõttu ta tunneb
end kuidagi kohatult.
S. C.: Uued kommunikatsioonivahendid aitavad
palju. Igal ehitustöölisel on täna taskus telefon,
millega pilti teha ja see arhitektile saata,
nõu küsida. Sageli skitseerime telefonis otse
nendelesamadele fotodele ja saadame need
tagasi. Visuaalne suhtlemine aitab väga olulisel
määral. Samas kaugemate ülemere-tellimuste
puhul tuleb ühel meist küll ilmselt mõneks
ajaks siiski kohale sõita.
Te mõtlete kõik lahendused detailideni läbi
ja valite väga hoolikalt välja ehitus- ja viimistlusmaterjalid,
seejärel kulutate samavõrra
või veelgi enam aega ja energiat ehitusplatsil.
Kas lähete oma projekteeritud
hoonetesse tagasi ka peale oma töö lõppu,
kui hooned on valmis? Kas teid huvitab,
kuidas materjalid vastu peavad, kuidas
ruume kasutatakse, kas teie lahendused
töötavad?
T. O’S.: Tavaliselt pole otsest vajadust tagasi
minna, kuivõrd tehniliselt kõik toimib …
Seda ma usun, kuid mu küsimus on suunatud
pigem sellele, et hooned asuvad justkui
oma elu elama peale ehitustööde lõppu. Kas
mõtlete projekteerimise ja ehituse käigus,
kui kaua teie majad vastu peavad pidama?
30 või 100 aastat? Mis on nende eluiga ja
mis saab neist edaspidi?
S. C.: Suurusjärk on vist sada aastat. Kui pühendada
piisavalt aega ja energiat toimivate lahenduste
väljatöötamisele, siis on tõenäoline, et
nad ehitatakse valmis teatud kvaliteediga, mis
lubab neil ajas kauem vastu pidada. Kuid mitte
ainult – hoone peab sattuma ka hea omaniku
kätte. Mistahes arhitektuur vajab kasutajapoolset
hoidmist, igapäevast hoolt.
T. O’S.: Arhitektuur vajab, et selles elatakse ja
et sellest hoolitakse. Hooned vajavad endi sisse
elu.
Teie projektides on palju taaskasutatud
materjale. Nii nagu loengus rääkisite – te
lausa kogute neid omale lattu ja hiljem
leiate neile õige koha.
T. O’S.: Meie projektide eelarved on tihtilugu
väiksed, nii et meil pole sageli võimalik kasutada
materjale, mille sertifikaat lubab neil
vastu pidada sada aastat.
S. C.: Ühes elamus kavandasime seina, mis koosnes
üleni vanadest kapiustest. Kui üks kapiuks
on kasutuses olnud juba 40 aastat ja on näha,
kuidas ta on ajale vastu pidanud, siis pole põhjust
arvata, et ta ei pea vastu veel järgnevadki
40, 60 või 100 aastat. Melbourne’is on aga nii,
et inimesed kipuvad palju ühest kohast teise
kolima ja elukohta vahetama. Seega lahenduse,
mille töötad välja ühele inimesele, pärib
järgmine omanik, kes soovib seda oma käe
järgi kohendada ja see on sageli tegelik põhjus,
miks üks või teine projekt ei pruugi säilida
sada aastat.
Kui kohanemisvõimeline2 peab arhitektuur
olema? Kiriku-projekti puhul mainisite, et
olete loonud niisuguse lahenduse, mille
puhul on hoonet võimalik ka kiriku funktsiooni
jaoks taastada ilma suurema vaevata.
Kas mõtlete „kohanemisraskuste”
vältimisele juba projekteerimise käigus?
T. O’S.: Ikka. Suur osa meie loomingust on seotud
mälestiste, kaitse all olevate või muidu
ajalooliselt väärtuslike hoonetega. Projekteerime
oma lahenduse nii, et meie poolt lisatud
elemendid eristuvad selgelt ajaloolistest, et
mitte tekitada vaatajas segadust, mis on vana
ja mis on uus. Vana ja uus on eraldi „loetavad”.
Uued ruumielemendid meenutavad pigem
installatsioone, mida on hõlbus hiljem „kokku
pakkida” ja mujale viia. Hooned peavad olema
kohanemisvõimelised. Arhitektid ei saa ju ette
näha, kuidas ühiskond tulevikus muutub – eriti
ideedevoolu hetketempot vaadates. Hästikohaneva
ruumi projekteerimine on ülikeeruline:
ta peab olema mitmetpidi avatav, võimaldama
erinevat kasutust, ruumiosade ümberpaigutamist
… Kuid inimesed on ju laisad, st kui
arhitekt projekteerib näiteks klapplaua, siis
ei taheta seda ilmtingimata, loomuomaselt,
kokku panna.
S. C.: Elumajas on küll garderoob, söögi-, elu-,
magamis- ja vannitoad, kuid me ei kipu neid nii
väga sildistama. Pigem mõtleme neist kui teatud
atmosfääri või olemusega ruumidest.
T. O’S.: Meie stuudiogi on ühtlasi meie eluruum,
kus liigutame asju ja mööblit vastavalt
päevaajale ja vajadusele. Kohanemisvõimelist
ruumi saab projekteerida, kuid on vaja, et lõppkasutaja
tahab ruumi muutmises ise osaleda.
S. C.: Mida olulisem hoone, seda kohanemisvõimelisem
peab ta olema. Paljud meie koolid on
ehitatud nii, et nad on ühtlasi kohalikud keskused,
etenduste ja kontsertide kohad.
T. O’S.: Kohanemisvõimelised majad on tihti ka
lihtsalt ruumiliselt tohutult ilusad, sellised, kus
inimene tahab olla. Mida rohkemaarvuliseks
inimkond kasvab, seda vähem on keskkonnas
igaühele ehitatud ruumi – tuleb mõelda oskuslikule
ristkasutusele, kooselule.
S. C.: Valgus, õhk ja liikumine on meile väga olulised,
see muudab ruumide kasutuse vaheldusrikkaks.
Kuidas ärgitada lõppkasutajat osalema ruumide
muutmisel? Uute võimaluste otsimisel?
T. O’S.: Sellest tuleb teha mäng, see peab olema
mõnus. Näiteks ühe hotelli puhul kavandasime
akendele luugid, mida ei saa liigutada mitte
nupulevajutusega, vaid tuleb üht hiiglaslikku
ratast pöörata, et luugid avaneksid.
S. C.: Lükanduste abil oleme loonud mitmeid
lahendusi, mille puhul kasutajad on tulnud
hiljem tagasi positiivselt üllatununa, kui palju
avastamisrõõmu ta ruumide kasutuse variatsioonidest
on leidnud. Püüame kasutajat võimalikult
suurel määral mõjutada, et ta ise füüsiliselt
ruumiga heas mõttes „tegeleks”.
T. O’S.: Pöörame palju tähelepanu ka taktiilsele
kogemusele – kõik ruumidetailid, mida inimene
puudutab, näiteks ukselingid, on meie
jaoks olulised. Nad peavad olema nii meeldivad,
et inimene soovib neid kasutada ja seeläbi
ruumi transformeerida. Eks see on üks suur katsetamine.
Üllatusmoment tundub olevat üks oluline
inimlikkuse kriteerium teie töödes?
S. C.: Aga ega tellija sellest harilikult enne aru
ei saa, kui ta sisse kolib ja asub avastama, milliseid
võimalusi meie poolt projekteeritud ruum
talle pakub.
T. O’S.: Muuseas, head tellijad hindavad huumorit.
Arhitektuur on üle mõistuse tõsine asi.
Kui kohtan arhitekte, kes on nii tohutult tõsised,
siis tekib kohemaid reaktsioon naljakalt
käituda. Ka meie teame omal moel, et elu, sh
arhitektuur, on tõsine asi, kuid kas elu võiks
vahel ka natuke lõbus olla? Meile meeldib
naerda, meile meeldib elu.
EKA arhitektuuriteaduskonna loenguid vaata artun.ee/
avatudloengud/.
Multiplicity kohta lähemalt multiplicity.com.au.
1 Pealkiri viitab n+1 mõõtmelisele aegruumile. Erinevate
teooriate kohaselt omistatakse aegruumile 4, 11 või 24 mõõdet.
Nendele on siinkohal liidetud veel üks – kohanemise
mõõde.
2 Kohanemine – ontogeneetiline adapteerumine, tihti pöörduv;
organismi ehituse või talitluse mittepärilik muutumine.
Vrd *kohastumine – pöördumatu, evolutsiooniline adapteerumine.